6 asja, mida peate teadma plaatina titaananoodide kohta (2)

(jätkub)

Anoodi välispinnal eelistatakse plaatinat, kuna see on väga korrosioonikindel ja suudab tagada voolu voolamise enamikus elektrolüütide keskkonnas ilma isolatsioonikihti moodustamata. Kuna see ei korrodeeru, ei tekita see korrosioonitooteid, seega on tarbimismäär väga madal.

Plaatina on sulatatud soolade ja hapete suhtes inertne, samas kui see on lahustunud vees. Vesinikuhapruse oht puudub. (Vesinikuhapruse kohta saate teavet artiklist An Introduction to Hydrogen Embrittlement.) See on üks väheseid haruldasi metalle, mis peab suurepäraselt vastu merevee kloriididele.

Titaanil on suhteliselt hea vastupidavus merekeskkonnale (eriti mereveele). See ei reageeri kontsentreeritud (80%) metallkloriidide lahustega. Siiski on see vastuvõtlik kõrgemate kontsentratsioonidega vesinikfluoriidhappe (HF) ja kuuma vesinikkloriidhappe (HCl) rünnakutele. Isegi vesinikperoksiid ja kuum lämmastikhape võivad rünnata titaani. Oksüdeerivad ained tavaliselt titaani ei ründa, kuna need moodustavad kergesti kaitsva oksiidkatte. Kuid mitteoksüdeerivad ained nagu väävelhape (kontsentratsiooniga üle 5%) ja fosforhape (üle 30%) võivad titaani rünnata. Vesinikuhapruse seisukohalt on titaan anoodimaterjalina parem kui tantaal.

(Jätkub)

Ju gjithashtu mund të pëlqeni

Küsi pakkumist